Lastetuba. Osa 2

Tegelikult on lastetuba juba ammu nii öelda valmis. Lapsed kolisid sisse ikka paar nädalat tagasi, aga ma ei ole leidnud aega, et pilte teha ja natuke tööprotsessist juurde kirjutada.

Miks ma üldse sellest lastetoa putitamisest kirjutan? Ma tahaksin kõigile, kellel on tarvis mingit uut tuba ehitada või tahtmist lihtsalt vana ümberkujundada, anda julgustavaid mõtteid ikka taaskasutuse osas. Kõige naljakam lugu on selle koha pealt hoopis meie vannitoa peeglikapiga, aga sellest ma siin ei kirjuta. Lastetoa “ennem” pilte sai näha eelmises postituses. Praegu siis “nüüd” pildid.

Seinad olid juba ennem puhastatud ja lagi ka. Keskendusime nüüd põrandale ja mööblile. 

Pildil laste mänguasja ja raamaturiiul. Leidsin selle riiuli isa laost. See on pärit hoopis Viljandi Kohtumajast, oli seal ammusest ajast arhiiviriiulina. Täispuidust ja tappidega, aga väga lihtne, just nagu meile sobib. Umbes 100 aastat vana. Puhastasin seda liivapaberiga ja katsin, nii nagu kõiki teisi mööblitükke selles toas, veebaasil tavalise valge peitsiga.

Atsi öökapp. Sama moodi nagu eelmisel pildil näha, mänguasja kastidega, tegin ka selle öökapiga. Katsin valge moosiämbri PVA liimiga ja panin peale Magazinist ostetud kartulikoti. Öökapi plateks on Joonase trepiehitusest ülejäänud asmelaud, mis on töödeldud sama peitsiga.

Tüdrukute nari, mis hetkel on veel ainult Anete oma, sai relakaga puhastatud vanast värvist ja kaetud jällegi peitsiga. Riidekapi lihvisin käsitsi, peitsisin ja uksenuppude asemele panin köiejupid.

See on Atsi laud. Seda lauda algupärast on näha eelmises postituses. Käisin selle kergelt liivapaberiga üle, peitsisin, võtsin sahtlitelt vanad, musta värvi käepidemed ja asendasin riidekapiga ühtekalt köiejuppidega. Tooli all on minu isepargitud lambanahk 😀 

Lahe on see. et kõik mööbel oli ju erinevat tooni ja lähedalt vaadates on siiani, aga üldmulje sai enam-vähem ühtlane.

Anete laud. Laud ei lähe toa täispiut mööbliga üldse komplekti, aga ma pole paremat praegu leidnud. Pildil on näha, et aknaauk on ka viimistletud 😀 Takutasin aknaraami ja seina vahe täis ning katsin köiega. Aknalaua lõikasin tavalisest 10 x 10 lauast ja peitsin üle. Ainult aknast ma ei saa veel pilti teha, sest kardinapuud pole ka veel leidnud. Olen juba tükk aega teise ringi poodides luuret teinud ja isa kuurialused läbi tuhlanud, aga puidust kardinapuud pole veel leidnud.

Põrand on töödeldud linaõliga. Ei ole küll spesiaalne põranda oma, aga ajab asja ära. Kunagi kui rikkamaks saame, tuleks töödelda millegi paremaga. Naelaaugud puursin üle ja lõin puupunnid sisse. Allkorrusel me seda ei teinud, aga peaks. Vähemalt sinna ei saa tolm nüüd koguneda.

Ukseauk on kaetud suure tahvliga. Ma olen väga tänulik oma isale, kes mõistab igalt poolt mingeid asjalikke asju kokku koguda. See tahvelgi on tal kusagilt koolist toodud vist, kus kõik mingil hetkel pakkumisel oli kui remondiks läks.

Vot selline see meie lastetuba sai. Põranda liist ehk köis on veel puudu ja Ahto peab elektri natuke ümber panema, aga Ats ja Anete on rõõmsad. Neil on tuba, kus neil on kummalgi oma nurk. Peamine on muidugi see, et Anne ei saa enam kõike lõhkuda ja segamini ajada. Ats saab rahulikult oma legode ja hotweelsidega majandada. Anetel on põhjust nukuvoodid korda teha ja nukudele riidedgi selga panna, sest keegi ei tule kohe ja ei kisu kõike ja kõiki jälle paljaks.

Lastetuba. Osa 1 + Anete naljad

Meil on nüüd lõpuks käsil lastetoa renoveerimine. See tuba oli ennem kunagi Jessica kasutuses ja ka külaliste toana. Selleks, et see oleks hetkel olevas konditsioonis sai paar aastat tagasi kogu liiv elutoa lae ja selle põranda vahelt ära viidud, selle toa lae pealt ehk pööningult koristatud osaliselt märg saepuru ja asendatud villaga ning üldse paju koristatud ja lammutatud. Ega see tuba super esinduslik välja ei näinud, aga koos vaipade ja kardinate ja muu sisustusega oli enam vähem talutav. Pilt on tehtud juba siis kui tuba oli peaaegu tühjaks tassitud. 

Üles käidi kas redelist või välimise koridori trepist. Nüüd ehitab Joonas elutoast otse sellesse tuppa viiva trepi. Hetkel töötab ta põskede kallal.

Ahto puhastas paar päeva tagasi lihvmasinaga põranda ära. Nüüd tuleb vanade laudade suured naelaaugud täita puu punnidega ja siis töödelda põrand linaõliga.

Mööbli koha pealt on meil olemas kusagilt saadud korralik riidekapp, minu vanemate käest saadud kirjutuslaud, Lootuse poest 10 euroga ostetud narivoodi ja sõbra käest saadud uus voodi Atsile. Kogu puidust mööbli lihvin liivapaberiga või relakaga ja katan vesilahuselise valge peitsiga. Olen hetkel seal maal, et enamus mööbit on puhas ja homme hakkan vast peitsima 😀 Pildil on üks narivoodi ots.

Aga kõige vahvam tänase päeva juures on see, mida tegi samal ajal Anete kui mina masinaga mürrasin ja Anne magas. Ats oli ju lasteaias ja Ahto Tallinnas eilsest. Et siis… vaatasin Anete näost, et tema tõenäoliselt magama ei jää. Läksime toimetasime koos loomad ja tulime tuppa tagasi. Mõtlesin, et olen kaval ja kasutan sellisel puhul lapsehoidja multika abi. Panin talle youtubest käima naljakad videod. Muidu on Ats ja Anete üsna multikamagnetid, võib rahulikult arvata, et kui multikas mängib, siis nemad istuvad ja vaatavad. Aga… täna oli nii, et kui ma umbes pool tundi olin müristand, panin korra masina seisma ja hõikasin Antet. Mitme hõike peale ei tulnud mingit vastust. Kloppisin ennast siis vähe puhtamaks ja läksin alla vaatama. Toas ei olnud kedagi. Ju läks õue Lotaga mängima mõtlesin ja astusin õue. Ja mis ma näen…. nemad on Lotaga aiamaal. Anete tõmbab porgandeid üles ja paneb oma pange ja Lota longib rõõmsasti kõrval. Hõikasin siis, et Anete tuleks maja juurde tagasi. Tulevad siis oma saagiga, ise nii õnnelikud 😀 Küsisin Anetelt, et kas tal tuli porgandi isu. Ta ütles, et ta käis mulle porgandit toomas. Nii armas. Tal oli panges viis pisikest porgandit….. ja tee tegemise jaoks üks saialille õis 😀 Ma tahtsin hirmsasti ikkagi oma vastiku tolmuse töö ühe jutiga lõpetada ja palusin, et ta teed tegema ei hakkaks ja sööks ise rahulikult multika kõrvale porgandit. Anne ärkas ka samal hetkel. Panin tema ka elutuppa multikat vaatama, mängima. Tean, et see tuba on turvaline ja olin oma puhastustöödega kolinud peaaegu elutoa akna alla, sain sealt pidevalt neid piiluda. Üsna pea ma Anetet jälle enam elutoas ei näinud. Kui ma töö mõne aja pärast lõpetada suutsin ja tuppa läksin, pesi Anete prasjagu hambaid (no et Atsile lasteaeda järgi minna). Kogu köök, Anete ise ja ka Lota haisesd/lõhnasid Sidrunheina järele. Ma ei saanud kohe arugi, mis lõhn see on, ma ei mäletanud ka täpselt, kas mul on kusagil lastele kättesaadavas kohas eeterlikke õlisid. Anete vastas mu küsimusele, et leidis riiulilt rohtu ja pani seda köögi põrandale ja Lotale ka. Selgus,et meil oli suvisest sääskede tõrjumisest jäänud poolik pudelike õue riiulile 😀 Aaa ja ta oli rohtu ka Atsi lumelauale pannud, mille oli ennem ülevalt korruselt alla lükanud ja puhtaks pesnud. Ei lase ennast ikka unustada see mõte, et lapsed on veel palju leidlikumad kui me arvata oskame 😛 Pilt Anete tänaselt töölaualt. Ta joonistab oma kasvatajale (kellega ta kohtub täpselt aasta pärast) pilte ja paneb muusikakooli pinalit kokku pidevalt (sest vennas teeb ju samu asju). Lisaks hakkis ta seal samas oma porgandeid.

Vot nii lahe ongi see meie eluke. Et kui tahad midagi rütmivälist tehtud saada, siis pead arvestama tagajärgedega 😛

 

Meie uus pereliige

Täpselt kaks päeva on meie peres elanud Border kolli kutsikas. Panime talle eesnimeks Lota ja perekonna nimeks Lota, kokku siis Lota Lota. 

Ahto reisis temaga Saaremaalt koju tervelt kaks päeva, sest pidi vahepeal Virtsus tööd tegema. Nad on omavahel hästi läbi saama hakanud. Õue pissile läheb Lota meelsamini Ahtoga ja Ahto meelest oskab kutsikas talle juba kalligi teha. Tegelikult on mul hea meel, et ühe lapse pissitaminegi rohkem Ahto õlul on 😀 

Ta suur sööja ei ole, aga kui keegi kassidest või teine koer juhtmisi julgevad tema toidukausi poole vaadata, on ta päris tige. 

Öösiti magab ta meie magamistoas meie voodi ja Anne voodi vahel oma puuris. Pissile pole olnud vaja minna, magab terve öö nagu nott. Esimesel öösel natuke nuuksus alguses, aga kui ma oma käe talle limpsida andsin, rahunes kohe maha. Nüüd teisel öösel ei olnud enam mingit piuksu, läks rahulikult puuri ja magas kuni hommikuni. Hommikul seitsme paiku hakkas vaikselt tegelema oma magamisaluse rebestamisega, aga see on ju täiesti normaalne tema vanuse kohta 😀

Pilte ka. Ilm oli ju täna suurepärane 😀

Miks ma ei ole kirjutama jõudnud

Pärast Saaremaa reisi on elu sama tempokalt jätkunud kui ennem seda. Vahel tundub, et isegi tempokamalt. Eks tegemisi on palju ka selle pärast, et Ahto on enamasti oma töödega ametis ja kui tulebki vahepeal koju, siis saavad tehtud mingid eriti pakilised toimetused, mis just teda ootasid. Ega me lastega ei kurda, kõik on kontrolli all ja ma ei tunne, et midagi üle jõu käiks. Selline elukorraldus on meie jaoks hetkel vist möödapääsmatu. Oleme aru saanud, et rahateenimine tuleb Ahtol paremini välja ja koduse majapidamise haldamine koos lastega jällegi minul, nii et otsustatud 😀

Aga panen nüüd lõpuks kirja, mis me siis vahepeal toimetanud oleme. Mõned nädalad tagasi saime  Kivikodust  https://www.facebook.com/kivikodu.ee hunniku mulši ja hakkasime seda kohe usinasti kasutama. Saime suure autotäie head kraami väga hea hinnaga. Ma olen aru saanud, et kellel on suuremas koguses mulši vaja, võib nendega ühendust võtta 😀 Meil kulus osa hakkest peenardesse, osa vaarikatele ja suurem osa alles ootab oma korda.

Põua lõpus võtsin sibulad üles ja sidusin patsidesse. Mul ei ole head kuiva ruumi väljaspool tuba, selle pärast kuivavad ja seisavad sibulad mul köögis pliidi kohal. Mõni läheb mädaks, aga kui kogusest piisaks, siis peaks kuni uute tulekuni vastu küll.

Viimastel päevadel oleme kartulit võtnud ja maasikaid korrastanud. Muidu oleme paar aastat kartulid ikka masinaga üles saanud, aga Ahtol läks traktori esirehv katki ja polnud mahti ennem kokkulepitud töid enam sellega tegeleda nii, et sellel aastal sai see töö tehtud kondijõuga. Saak oli põua tõttu poole väiksem kui muidu.

Üks teise nurga pealt killuke meie elust, millega kõik võib olla nõus ei ole ja sama moodi ei toimeta, on see, et ostsime Atsile paar päeva tagasi tema elu esimesed uued jalanõud, spordi jaoks botased.

Õnneks ei ole meil siiani veel tohutult raha uute riiete ostmiseks üle jäänud ja ma olen tänu sellele aru saanud, et ega neid ei peagi ju uutena ostma. Vahel ei pea üldse ostma, sest keegi tuttav annab oma lapse väikseks jäänud kaupa. Beebiriided on meil nagunii mingisuguses ringis pidevalt liikumas. Ja üldse on minus nüüd kujunenud üsna tugevalt hoiak põhimõtteiselt mitte toetada seda meeletut ületarbimist, mis meil arenenud riikides on normaalsus. Me saame palju vähemaga hakkama ja võiksime seda raha kulutada hoopis teisiti. Välja arvatud alupesu ja sokid 😛 

Olge ikka mõnusad ja nautige sooja ilma, mis “toredad” kärbsedki jälle elule ajas 😛 ning kel mahti, andke märku kui palju Teie oma lastele riideid uutena ostate.

Sellesuvine puhkus

Meie pere pole suurem puhkuse ekspert. Praktikat on väga vähe. Aga me püüame igal aastal Saaremaalgi ära käia. Sellel aastal oli kindel plaan, et kui Avatud talude päeva üle elame, siis sõidamegi Saaremaale. Ahtol oli nii või naa juuli kuu lõpus jällegi tööring sinna kanti. Kui aeg sinnamaale jõudis ja Ahto meid juba saarel ootas, lõin veel korra kahtlemagi, kas ikka viitsin lastega talle järele sõita. Lõpuks võtsime ennast kokku, pakkisime kodinad ja hakkasime minema. Minu vennas Joosep oli hea meelega nõus maja valvama ja loomi toimetama. Teiseks ootsaid meid Saaremaal Borderkolli kutsikad, kelle seast ühe endale välja pidime valima. Meiega oli puhkusel kaasas ka armas sõber Eliisabeth, keda me muidu nii harva näeme.

Me startisime Saaremaa poole 1. augustil. Ilm oli palav ja teada oli, et palavaks see ka jääb. Otsustasime, et kõige pealt läheme Pärnusse, sööme lõunat ja ostame lastele ujumiseks midagi vahvat. Läksimegi Hessi sööma, tore oli see, et lasteeinega sai kaasa liiva ja vee sees mängimise varustust, mida olime samuti plaaninud osta 🙂

Pika otsimise peale leidsime Kaubamajaka Koduekstrast ühe täispuhutava vee mänguasja ja läksime Valgeranda mõnulema. Alguses plaanisime kohe Saaremaale Sõrve kanti sõita, et seal rannaliiva nautida, aga hommikul helistas minu ema, et oli uudiseid näinud. Tuli  hoiatatus just Saaremaa lõuna- ja läänerandades vohava sinvetika eest. Lugesime veel ennem minekut artikleid sinivetika kohta, et oskaks vajadusel ära tunda ja otsustasimegi Valgeranna kasuks. Laste põhiline soov puhkusel oligi randa minek.

Vedelesime Valgerannas mitu tundi. Seitsme paiku hakkasime lõpuks Virtsu poole sõitma, sest ööbimiskoht Saaremaal asus Kuressaarest edasi. Ööhakul jõudsime kohale, ütlesime Ahtole tere, panime telgi püsti ja kobisime magama.

Hommikul vaatasime ja valisime kutsikaid. Suutsime lõpuks ühe ikka välja valida. Pesakond oli parasjagu neli nädalat vana ja väga suuri erinevusi kutsikate käitumises veel näha ei olnud. Paari nädala pärast teen kindlasti ühe eraldi postituse kutsikast ka. Praegu ei lisa siia isegi mitte piti 🙂

Pärast kutsikate tralli läksime Karujärve ujuma. Super mõnus koht, soovitan soojalt.

Seal sai suure portsu head friikartulit ja maitsva hotdogi ka soovikorral osta. Kasutasime seda võimalust päris mitu korda.

Ahto pidi samal ajal veel tööd tegema. Saime temaga pärast ujumist kokku Asva Viikngite külas. Ahtol olid seal tutvused sees, selle pärast oskasime sinna minna. JULGEN SOOVITADA. https://vikingvillage.ee/

Väiksematele lastele oli seal kiikude ja karussellida ala, liivakast oli ka kohe kohe valmimas. Samuti oli seal põnev looma- ja linnupark hobuste, minilammaste, kitsede, paabulindude, tuvide, jäneste ja erinevate kanadega.

Suurematele lastele ja miks mitte ka julgematele täiskasvanutele oli ehitatud võimas seikluspark pika laskumisrajaga. Meie seltskonda esindasid seal Eliisabeth ja Ats. Uskumatu oli näha kui julge Ats oli ja ka kõige kõrgematele radadele seiklema läks.

Ainult lõpulaskumisel tuli korraks hirm nahka, poetas paar pisarat ja ei tahtnud alguses üldse laskuma minna. Õnneks sai hirmust ikka üle.

Õhtuks läksime Tihuse Hobuturismitallu  http://www.tihuse.ee/.

Hetkel töötab seal minu väga armas sõber Kaia, aga kunagi, peaaegu kümme aastat tagasi, töötasin ka ise seal ratsagiidina ja noorte hobuste ratsastajana. Seal saime ka Ahtoga tuttavaks 🙂 Sinna on alati nii hea külla minna, soe tunne ja hästi palju kauneid mälestusi. Ajasime peremehe  ja Kaiaga hilisööni juttu ja ööbisime mõnusas aidamajakeses.

Pilti tegime talu eelmise peahoone ees. Nüüd on neil uus peamaja majutustubade ja Muinaskultuuri kohvikuga. 

Kui olime voodirided ja lapsed kokku pakkinud, asusimegi juba koduteele.

Üks praamipilt ka.

Lõunapausi tegime ühe Ahto kliendi talli kõrval, sest Ahtol oli sellelgi päeval vaja mõnele hobusele raud alla lüüa.

Vaatasime natuke hobuseid ja uut uhket Massu talli ning sõitsime jälle tükk maad Viljandile lähemale. Otsustasime ujuma minna Kilingi-Nõmme järve äärde. kus on möödunud minu lapsepõlve ühed ilusamad hetked. Sõitsime mööda minu vanaema ja vanaisa majast, kus praegu on meie sugulaste suvekodu ja uudistasime niisama seda armsat linnakest. Valisime väga õigesti, sest vesi oli soe ja puhas, vaade lummav, mugavuste poolest oli olemas käimla ja riituskabiin.

Koju jõudsime õhtul seitsmeks. Pärast mitut päeva saiakesi tuli hirmus tahtmine midagi head süüa. Valisime seekord toidu Beti menüüst. Tegelikult kujunes nii, et Beti pidi üksipäini selle toidu valmis ka tegema, sellal kui mina muud toimetasin. Aga toit ise oli selline: 

Kõigepealt läks pannile mugulsibul, siis sügavkülmast eeltöödeldud ja nüüd kuumas vees leotatud türgi oad, siis pakitäis puhastatud krevette ja lõpuks üks tükeldatud suitsukana koib. Maitseks natuke himaalaja soola. Kogu see möll sai kokku segatud keedetud riisinuudlitega. OIVALINE

Tagasivaade Avatud talude päevale

Alustan sellest, et tänan veelkord meie suurepärast meeskonda, sest ilma nendeta ei oleks meie juures Avatud talude päeva toimunudki.

Mul on tohutult kahju, et ma üldse ei jõundud meie külastajatega suhelda ja sain aru, et ega Ahto rohkem selleks mahti ei leidnud. Tegelikult käis palju meile tuttavaid inimesi ka, kellega oleks väga tahtnud juttu rääkida. Aga suurem osa rahvast oli siiski meile võõras ja meie neile ka, sellepärast tutvustan nüüd meid. Parem hilja kui mitte kunagi eks.

Meie Ahtoga ja meie lapsed seisame eesreas keskel. Avatud talude päeval võis mind näha esimesel ratsutamise paaristunnil alguses poniga ja siis suure hobusega jalutamas ja ülejäänud aja kokkasin ma köögis kooke. Ahto jooksis mööda õue ringi ja tegi kõike mida parasjagu vaja.

Minu kõrval on minu kallis õde Mari, kes terve pika päeva Anne järele vaatas ja kes tegelikult käis mul siin abiks juba mitu päeva ennem.

Mari kõrval on minu vanaema, kes oli pagaritöökojas üks pirukate meister ja kes samuti siin juba paar päeva varem abis käis.

Ahto kõrval on minu kallis ema, kes põhiliselt oli ka pirukatega ametis, aga pidi olude sunnil jooksma ka igale poole mujale ja tegema kõike muudki. Temagi aitas mind juba ennem mitu päeva erinevate toimetustega ja lapsehoidmisega.

Minu ema kõrval on meie pirukate peakokk Ira, kellega koos ka proovipirukaid sai tehtud ja kellelt see lihapontšikute pisik üldse alguse sai. Lisaks on Ira tulihingeline lambaliha fänn.

Ira selja taga on meie super tubi ja super kena fotograaf Siret. Minu meelest oli see Siretil väga hea mõte pakkuda inimestele perepildi tegemise võimalust. Püüame järgmisel aastal hankida Siretile parema printeri, et ta saaks teile veel kaunemaid perepilte teha ja et te kõik saaksite ikka pildi näppu.

Sireti selja taga on meie sõpruskonna vaieldamatud eliittuvikesed, selle omapärase sõna kõige paremas tähenduses. Rutt jooksis terve päeva nagu segane mööda treppi üles ja alla, sest ennem kui ta pirukate kuhjaga lauani jõudis oli see juba välja müüdud ja ta pidi jooksma uue järele. Joosepi viskasin ma sõna otses mõttes pea ees tundmatusse ja andsin jalutada temale võõrama hobusega. Joosep ei ole üldiselt hobusevõõras, aga selline rahvamass ja suvine parmudega rindapistva ja kuumusest väsinud hobuse käsitlemine oli tema jaoks midagi uut. Hiljem, teise omale tuttava hobusega, sai Joosep suurepäraselt hakkama ja vahepeal pirukate küpsetamisega ka.

Joosepi kõrval on minu suurem vennas Joonas, kes kohalejõudes kohe särgi ära pidi vahetama ja grillmeistriks hakkama. Ribi tuli hea.

Joonase kõrval on tublid hobusetüdrukud Pille-Riin ja Jessica.

Üleval paremal seisavad Marta ja Raahel. Marta oli päeva alguses lastealas valves. Tutvustas lastele jäneseid ja merisigu ja viktoriini tahvlit, päeva teises pooles, kui tohutu rahvamass lakkas ja asemele tuli rohkem tee nautlejaid, hakkas ta köögi vahet jooksma ja teed keetma. Raahel oli peamiselt köögi meeskonnas, aga abistas ka igal pool mujal, ka lastealas.

Meeskonna pildilt on puudu UAZi tiim, Urmas, kes sõna otses mõttes üle nelja tunni jutti karjamaal ringe sõitis ja Inge, kes inimesi vastu võttis ja kopli väravas “uksehoidja” oli.

Taustajõud olid ka, minu isa, kes poes käis ja varumeheks oli ning väike Joosep, kes köögis abistas ja pirukaid õue transportis.

Sama tänulikud nagu me oleme meie suurepärasele meeskonnale oleme me ka suurepärastele külastajatele. Te jätsite meile nii palju ainult positiivset tagasisidet, me oleme väga rõõmsad. See on super tunne kui oled mitu kuud mõelnud ja tegutsenud ühe päeva nimel ja siis läheb kõik nii hästi. Kindlasti pingutame järgmisel aastal vähemalt sama palju ja rohkemgi, et teil oleks ikka hea maale tulla, lamba lihast miskit maitsvat süüa, ratsutada, ilusaid pilte teha ja lihtsalt olemist nautida.

Eks esimene kord midagi teha on alati natuke raske, sest paljut tuleb üllatusena, paljutki ei oska ette mõelda ja arvestada ning palju on pabinat.  Me olime ikka kogu meeskonnaga kerges šokis kui kella 10st hakkasidki inimesed tulema ja kolme tunni pärast oli külastajaid käinud juba 700. Meie arvasime, et ühtlaselt käikse kogu päeva ja me jõuame rahulikult pirukaid küpsetada ja suhelda. Püüame olla järgmisel aastal tublimad, et kõik kes soovivad ja tipptunnil kohal on saaksid ikka suu matsuma.

Ma tõeliselt üllatusin, et pered tulidki siia aega veetma, nautima, selline tunne oli, nagu aeg oleks peatunud. Kõigil oli aega, keegi ei kiirustanud siia ja siis siit ära. Ma pakuks, et keskmiselt oldi siin üle tunni aja. Oeh.

Ainuüksi selliste külastajate ja sellise meeskonna pärast ma juba teeksin seda kõike uuesti. Muudaksin ainult seda, et meil jääks ikkagi aega suhelda, mis ongi ju üks selle päeva mõte.

Avatud talude päev õhtal

Kallis rahvas. SUUR SUUR AITÄH KÕIGILE ABILISTELE JA SUUR SUUR AITÄH KÕIGILE KÜLASTAJATELE, kes meie talu tee jalge alla võtsid. Tohutu rõõm on tänasest päevast. Me ei oleks uneski uskunud, et nii paljud soovivad just meie taluga tutvuda. Aga mis seal salata, pirukad olid ju imemaitsvad ja seltskond rõõmus, pealegi sai veel hobuselegi selga ja vana autoga sõita. 

Suur kummardus neile külastajatele, kes pidid lauspäikeses sooritama ennem meie juurde jõudmist poolekilomeetrise jalutuskäigu, sest autot lähemale parkiga polnud enam ruumi. Nutikamad uurisid muidugi oma telefoni kaarte ja said teada, et paar kilomeetrit ringi sõites oleks jõudnud teisele poole parkimisekeelu ala ja lühendanud oma jalutuskäigu pikkust märkimisväärselt. Mõtlesime küll igate pidi, mis moodi Teile kogu parkimise poolt mugavamaks ja arusaadavamaks teha, aga midagi targemat tänasest lahendusest ei suutnud välja genereerida.  Ehk järgmine kord.

Küsisin õhtul oma rampväsinud meeskonna käest, et kuidas hääletame, kas teeme järgmisel aastal jälle hullu päeva ja kõik olid nõus 😀 nii, et kui mingit tohutu suurt takistust ette ei tule, siis avame oma uksed ka järgmisel aastal. Asooo, seda muidugi otsustasime pagarimeeskonnaga eraldi, et pirukaid me sellises koguses enam teha vehkida ei tahaks. Teeme järgmine kord hoopis lambaliha ploffi ja ühe rümba viskame maa alla hoopis küpsema näiteks. Eks paistab, mis tuuled siis puhuvad.

Numbrite poolest saan öelda nii palju, et pirukaid vorpisime kokku umbes 400, mina küpsetasin täpselt 10 kooki, fotograaf kulutas ära 50 fotopaberit ja päris mitukümmend pilti jäi tal e-postidele saata ja külastajate number raamatus on 1325 pluss need, kes märkisid ennast perekonniti ja need kes üldse ei märkinud, sest ei märganud raamatut või oli järjekord sinna liiga pikk (umbes 200).  

Püsigem siis ikka maaelu mõnusal lainel ja otsigem ka edaspidi näiteks kodukoha lähedusest talunikke, kellelt osta oma kodumaa toitu.

Seda ka, et kindlasti teen tänase päeva kohta veel ühe postituse kui fotograafilt pildid minuni jõuavad 🙂 Jääge siis ootele ja avaldage julgelt oma arvamust tänasest päevast Arujaagul. 

Arujaagul enam hädasse ei jää

Jepijee ja valmis see ongi, see meie tutikas kempsuke. Me oleme väga väga tänulikud Joonasele, et ta ikka viitsib meid aidata. Eriti vahva on see, et ta ehitada mõistab, siis saab just sellised projektid, mis ehitamise oskust nõuavad, tema õlgadele veeretada. Joonasel kulus kaks pikka päeva, et kempsuke valmis saada. Esimesel päeval oli Tšoba ka abiks ja tööks vajalikud masinad on ikka isa omad 🙂

Alljärgnev video on ülesvõetud kell 23, selle pärast on minu telefonil kohati suuri probleeme objektide teravikustamisega.

Öeldakse, et parem ikka sada sõpra kui sada krooni, ma lisaks juurde, et veel parem on sada sugulast kui sada krooni. Suur tänutunne tuleb südamesse kui saad aru, et sinu ümber on sinu enda lähedased, kes sind hätta ei jäta. Tohutult hea meel, et mul on nii armad lähedased ja perekond.

Proovi pirukad

Lõpuks saabus kätte aeg, mil meieni jõudis hakkliha masin. See tähendab seda, et nüüd tuli Ahtol võtta ette kuri töö ja üks utt, kelle olime juba ennem karjast välja prakeerinud tema väga metsiku loomuse tõttu, Loojakarja saata. Õnneks oli Ahtol kahe nädala jooksul ikkagi võimalik tekitada üks “puhkepäev,” mis kujunes pikaks nimekirjaks koduste toimetustega, mis kõik teda ootasid. Aga mis teha, sellel suvel kulgeme kuni 22. juulini kui on Avatud talude päevad ikka selles rütmis, et saaks kõik vajalikud toimetused tehtud.

Nüüd on siis üks verstapost jälle maas ja pirukate katsetus tehtud. Katsetasime kolme erineva maitsestuga hakklihaga ja valisime Avatud talude päevaks välja ühe variandi, mis kõige rohkem meeldis. See oli oma talu lambahakkliha koos Otepäält pärit notsu pekiga ja rohke sibula ja küüslaauguga ja muidugi soola ja pipraga.

Meile väga meeldis ja see mida alguses kartsime, et äkki jahtunud peast on lambaliha mekk häirivalt tugev, ei osutunud üldse tõeks. Eelmisel päeval alles jäänud pirukaid sõime lastega täiesti külmalt ja nautisime mõnuga.

Videotõestus ka sündmuskohalt. Mul oli abiline, kes selliseid pontšikulaadseid pirukaid super hästi teha mõistab ja pagariruumidena kasutasime minu ema kööki.

Lapsed ei olnud kahjuks seekord videot tehes üleliia jutukad, aga suu matsus küll hästi.