Kodujutud

Paari nädala pärast juba uued lood, aga praegu…

Oi kui ammu pole miskit kirja saanud. Lapseootus on minu jaoks alati olnud selline aeg kui ma olen pidevalt väga väsinud ja energit jagub napilt eluliselt oluliste tegevuste jaoks.

Aga ma tahan siiski siia kirja saada ühe lookesegi ootusajast, ennem kui see juba läbi on. Õnneks teab ainult Mari, millised suured plaanid mul selle ootusega seoses olid nii enda füüsilise treenimise kui siia kirjutamise mõttes. Neid ei suutnud ma ühesõnaga üldse teoks teha, hea, et kõva häälega ei kuulutanud 🙂

Aga ootusest siis. Saime rasedusest teada pärast Avatud talude päevi juuli kuu lõpus. Kõige vahvam uudis saabus umbes nädala pärast kui Mari oma sünnipäeva paiku ka oma rasedusest rääkis. Ma täpselt ei mäletagi millal me uudist kõigile kuulutuasime, aga see oli üsna ruttu. Meil on mõlemal kõigi rasedustega ruttu iiveldama hakanud ja ju me nägime niisamagi kahtlased välja. Igasuguste konkreetsete ja mitte nii konkreetsete küsimuste peale me väga vingerdama ei hakanud ja ütlesime rõõmsa uudise otse välja. Meie vanematele tähendas see siis seda, et nemad saavad 7 kordseteks vanavanemateks. Selle pärast ja mitmel teisel põhjusel oli see uudis kõigile mitte kõige meeldivamalt üllatav. Mäletan, et papa istus köögis laua taga kui ma vahva teatega lagedale tulin. Ta vaatas mulle lihtsalt otsa, oli täiesti tasa ja põhjusel, et ta midagi kohe selle peale kosta ei osanud, jalutas lihtsalt minema. Hihh. Mamma ka esialgu ohkas ja arvas, et väikese vahe pidamine laste vahel oleks ka hea olnud, aga kui nii siis mis seal ikka. Eks me tegelikult ise ka olime ju otsustanud pesamunadega oodata ja tegelesime rasedusest hoidumisega mitmel moel. Minul oli esimese variandina paigaldatud haigekassa rahastatud spiraal. Millegi pärast eraldus see koos teiste päevade mensesega 🙂 Seejärel kasutasime paar kuud ühte appi, mis tuletas meelde, millal on ohtlikud päevad. Aga selle kasutamisega olid meil raskused, sest see app oli Ahto telefonis, minul oli sellel ajal veel vana telefon, millesse appe laadida polnud võimalust ja teiseks ei ole mu päevad kunagi regulaarsed olnud. Maril ja tema abikaasal olid omad variandid kasutusel. Samas tiksus meil mõlemal Mariga kusagil kuklas mõte, et omad eelised on ka selles kui kõik beebimajandus korraga ühele poole saab. Pärast on lapsed koos suuremad ja siis on juba teistmoodi käimised ja tegemised. Ja nii see lapseootus alguse saab kui korralik ei ole.

Esimese kõhupildi tegime kui ootusest oli 4 kuud käidud.

Kõht hakkas mul päris ruttu välja paistma. Natuke muust elust olust ka selle ootusajal. Sügisel läks Ats lasteaeda eelkooli rühma ja tüdrukud jäid minuga koju. Käisime Atsiga ka muusikakoolis eelastme katsetel, mille ta väga edukalt läbis. Septembrist hakkasimegi siis linnavahet sõitma kaks korda nädalas. Tunnid kestsid 20 min, ühe korra oli laulmine ja liikumine, teisel korral teoreetilisem nootide õppimine. Tüdrukud ja mina oma kõhuga jalutasime sellel ajal niisama lähedal asuvas pargis või kiikusime natuke kaugemal teises pargis. Neid kordi kus Ahto kodus oli ja ma sain ainult Atsiga linna sõita, oli väga harva. Detsembriks olin nii mina kui tüdrukud sellest kellaajalisest linnasõitmisest ja jalutamisest väga väsinud. Teiseks tundus natuke mõtetu sõita linna 20ks minutiks ja viia Ats laulma või noote värvima, kuigi ta kumbagi neist suure hurraaga teha ei tahtnud. Samas olime juba harjunud linnaskäimistega, seetõttu otsustasin, et las Ats proovib hoopis judo treeninguid. Treeningud kestsid poolteist tundi ja samuti kaks korda nädalas. See oli Atsile palju meelepärasem ja tundus ka mulle mõistlikuma kütuse kulutamisena. Aga me pidasime siiski vastu vaid kaks kuud. Ma hindasin oma võimakust jällegi natuke üle. Ahto alustas ju detsembris uuel täiskohaga töökohal ja on nüüd kodus veel palju vähem. Märkasin ka seda, et Anete närv ei pidanud sellele ringisiiberdamisele hästi vastu. Kodus võib ta tunde omaette mängida ja see pidev kodust väljapoole sahmerdamine tegi ta päris närviliseks. Ning ei saa salata, et mu enda jaks oli tükk maad väiksem kui ilma paksu kõhuta. Otsustasime, et Ats jätkab treeninguid sügisest kui koolis hakkab käima. Anete ja Anne lähevad ka lasteaeda ja minul jääb kogu logistika korraldamine ainult koos beebiga.

Leppisime Mariga kokku, et püüame igal kuul kõhupildi ka teha. Seega nüüd on 5nda ja 6nda ja 7nda kuu pildid.

Ma suutsin ka iseennast natuke harida vahepeal. Novembris alustasin BE koolitusega. Õppisin e-keskkonnas ja pidin autokooli juures tegema ainult koolieksamid. Esimesel katsel sain suure üllatuse osaliseks, sest mulle jäi e-keskkonna proovieksamitest mulje, et minu kategooria eksam koosneb vaid haagise vedamisega seonduvast. Tegelikult tuleb BE lubade kättesaamiseks õppida selgeks kogu liiklusreeglistik ehk eksami küsimused on samad, mis B kategooriat tehes, ainult 10 küsimust oli vähem. Kolmandal katsel sain koolieksami tehtud. Mul on load olnud nüüdseks 15 aastat ja vaatasin mõnda küsimust küll suurte silmadega. Lisaks kõik need numbrilised reeglid, mida meelde tuletada seoses parkimisega näiteks või tunnelite ja kiirteede reeglistik või tulede kasutamise kõik juhud. Oeh. Ma tundsin üle pika aja kuidas ajud töötavad. Õnneks oli ARKi eksam lihtsam ja palju loogilisem kui koolieksamid ja selle sain esimesel katsel tehtud. Sõiduga tundus ka ainsas proovisõidus kehvasti olevat. Olen harjunud sõitma bussiga ja suure kaheteljelise haagisega, seal oli kasutusel pisike sõiduauto pisikese haagisega ja tagurdamise ajal oli tükk tegu harjuda nii tundliku rooli ja kerge haagisega. Aga õnneks oli eksamineerija hästi tore, eksam minimaalselt pingevaba ja sain sõidugi esimesel katsel tehtud. Jaanuarist alates olengi nüüd natuke uhkemate lubadega.

Lapseootuse juurde tagasi tulles, siis üldiselt on neljas ootusaeg kõige raskem. Kõik vaevused on tulnud varem kui eelmiste lastega. Algusest peale, ehk umbes 3st kuust algas magneesiumi vaegus, millele leevendamisele kulus paar kuud iga päev 6 tabletti, nüüd olen neljaga läbi saanud, kuigi vahepeal määrisin ennast lisaks veel mg õliga juurde. Kuuendal kuul hakkasin tundma hirmsat väsimust, mingi suurem väsimus oli juba nagunii, aga see tundus raua aneemiana, mida mul teise ja kolmanda rasedusega üldse ei tekkinud. Nüüd näitas vereproov siiski kerget puudust, hemoglobiini tase oli 90. Mis ei ole õnneks väga madal ja juba paaripäevase tabletikuuriga sai korda.

Aga need seljavalud, mis tulevad sellest, et lihastoonus madal ja selgroogu piisavalt püsti hoida ei jaksa ning närv kuhugi vahele pitsub… oi need on valusad. Ma tegelikult tean abinõu selle vastu, tuleb võimelda ja lihaseid toonuses hoida, aga jube tüütu on selle paksu kõhuga ennast rohkem liigutada kui eluliselt tarvis. Hakkasime Mariga vist juba novembri lõpus või oli see detsembris vesivõimlemises käima, aga sinna me tihemini kui kord nädalas ei jõua ja tuleb ikka kodus juurde võimelda. Mina olen enda jaoks avastanud kaks tõhusat jõuharjutust ja kolm venitusharjutust, mis just alaseljale hästi mõjuvad. Jõuharjutustena kasutan seeriat 20 korralikku kükki, kannad maas ja käed kõrval või rinnal risti pluss selililamangust põlved kõverdatud puusa tõsted. Viimaseid teen nii, et üks jalg toetab kõverdatuna maha ja teise jala panen kõverdatuna maha toetava jala peale, nii 10 korda ühe jalaga ja 10 teisega ning veelkord 10 ühega ja 10 teisega. Pärast venitan, teen puusaringe ühte- ja teistpidi, istun toolile ja kõverdan kõige pealt ühe jala teise peale ning toon rinna ette ning siis teise poolega sama moodi ja viimaks püsti seistes viin kõige pealt ühe sirge käe üle pea diagonaali ja siis teise. Viin käe täpselt nii diagonaali ja alla kui palju venitust tunnen. Ja selline seeria paar korda päevas läbi teha ning mina saan oma selja juba paari päevaga palju tugevamaks. Kui ma pikalt ei võimle, siis näiteks sokke ma püsti seistes jalga ei saa, ei suuda seista ühel jalal ja samal ajal teise sokki panna ilma, et kuhugi vastu ennast ei toetaks.

Veebruari keskel kui ootust oli juba 8 kuud täis tiksunud, palusime ennast ka fotograafil pildistada.

Nüüd ongi aeg liikunud sinnamaale, et meil mõlemal on kantud peaaegu 37 nädalat ja ootame juba beebidega kohtumist. Haiglakott on nurgas koos ja tahab veel viimasel minutil telefoni ja laadia lisamist. Põnevad on need viimased nädalad. Iga päev on lootus, et äkki seljavalu muutub natuke teistsuguseks ja regulaarseks 🙂

Veel ootame 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

1 × 4 =