Mis teed teed?

Minu igasuvine korilase elu hõlmab ka tee taimesid. Hakkasingi nüüd selle tööga pihta. Näitan lühidalt, kus kohast ma näiteks pärnaõisi korjan ja kuidas ma erinevaid taimi kuivatan. Võib olla leiab keegi omale siit hea nipi. Teiseks põhjuseks on Avatud talude päev, millest osa võtame ja ühtlasi ka talu lähedalt korjatud taimede teed pakume. Tõestusmaterjal on siis silma ees 🙂

Mulle tegelikult väga meeldib korilus ja kõik, mis tuleb meie oma Eestimaa loodusest. Nii palju kui aega on, püüan erinevaid ande koguda. Hetkel ongi põhiline kogu tee materjal (piparmünt, angervaks, pärnaõis, põdrakanep, raudnõges, saialill, kanarbik). Mustikal, murakal, jõhvikal käime ka kindlasti ja kukeseeni korjame kui leiame 🙂

Peaaegu 00:00

Tegelikult juba nädal tagasi oli meil Ahtoga võimalus natuke koos aega veeta 🙂 see tähendas seda, et me panime lapsed magama ja läksime talli…. ehitama ja heinasid sisse vedama.

Kõik suuremad loomaomanikud teavad seda kevade kõige vahvamat tööd, laudast talvise sõnniku välja vedamise tööd. Meil sellesks puhuks veel omi masinaid ei ole, rentisime jällegi Espakust avandi ja silo hammustaja sinna külge. Minu meelest on Ahto selle masinaga täitsa osav ja töö oli kiire ja korralik. Aga tööd oli palju ja selle pärast rentisime masina laupäevaks, mis tähendab, et meile toodi see rendist reedel kell 17 ja viidi tagasi esmaspäeval kell 8 hommikul. Ja toimetamist jätkus sellega reede õhtust pühapäeva hilisõhtuni.

Video on  laupäeva öösest. Tol ööl saime tuppa 01:30 ja seda ka ainult selle pärast, et mul juhtus töö õnnetus, mis meid varem tuppa ajas, muidu oleks kauemakski jäänud. Kui videot piisavalt tugeva heliga kuulata, siis saab hästi eristada alpakate häät.

Hea uudis on see, et meie heinamees ehk Undi talu oli nii tubli ja alustas natuke ka meie palvel heinateoga sellel aastal võimalikult vara. Meie 100 rulli oli kenasti kuivalt rullis juba enne juuni kuu esimest numbrit ja meie juures katuse all juba 16 juuni. Nii et Jaanipäeva vihmadeks oli meie tall ja küün juba mõnusat heinalõhna täis.

Pildipostitus loomadest ja Uued Sõbrad

Võtsime fotoaparaadi kätte ja pildistasime meie järjest liigirikkamat loomaaeda. 

Meie uued sõbrad.

Suure osa meie loomadest moodustavad lambad, keda praegu on umbes 50. 

Uteke on ennast juba nii rulli söönud, et ei jaksa enam päris püsti asendis süüagi.

Tibud on palju suuremaks kasvanud. Nad on 45 päevased.

Kõige muu kõrval käib meil hoolas küülikute treenimise protsess, eile tõime isegi minu aiaüllitise sisse, et küülikud oleksid inimeste lähedal ja harjuksid laste paidega ja inimeste sagimisega.

Kõige lõpuks tõime me eile koju oma armsa Ruutu, kes teenis sööki välja sõprade juures ratsahobusena. Ruutu läheb sinna veel tagasigi, sain aru, et õige pea näeb teda Viljandis Keskaja päevadel.

Täna autoga ei sõida

Tegelikult oli see päev hoopis eile kui mina peaaegu üldse autoga ei sõitnud 🙂 

Mul oli tarvis Tallinnas hambaarsti juures käia. Saime korraldatud nii, et Ahto läks sinnapoole tööle ja meie Annega sõitsime kaasa. Seni kui mina korraks Maarjamäelt Piritale sõitsin ja hambaarsti juures istusin jäid Ahto ja Anne vanavanaema juurde.

Tahtsime jõuda nii, et ma saaksin istuda hiljemalt kella kolmese Viljandi bussi peale, aga põhjusel, et meil juba minek läks lappama, jooksin magav Anne süles hoopis neljasele bussile 🙂 Sellel ajal kui Ahto meid vanavanaema juurest bussijaama sõidutas jäi Anne magama, aga õnneks ärkas ta alles poolel teel koju.

Hea oligi, sest ta on nii kärsitu, Mul oli tükk tegemist, et ta pärast ärkamist püsiks piisavalt paigal ja samal ajal selle paigalhoidmisega hirmsasti jonnima ei hakkaks. Paari kõvema häälitsusega jõudsime ikkagi õnneks Viljandisse. Käisime kiiresti Uku keskusest läbi ja astusime Viljandi – Tusti bussile. 

Suuremad lapsed olid jällegi armsa Viivika hoole all. Kui ma päeval aru sain, et tõenäoliselt me kolmesele Viljandi bussile ei jõua, helistasingi jälle Viivikale ja küsisin, kas ta saaks lapsed tunnikeseks enda juurde võtta. Õnneks oli tal töölt vaba aeg ja õnneks on ta niiii vastutulelik, et võtab juba teist korda oma lapse “unarusse jäetud” lasteaia kaaslased mõneks ajaks enda juurde. Mulle meeldib siin elada 🙂

Nii me siis tulimegi Annega Tusti peatuses bussilt maha ja kõndisime umbes pool kilomeetrit sinna, kuhu olin hommikul auto jätnud. Omamoodi põnev päev oli minu jaoks ja jalutamise osa oli lausa nauding. Peaks tihedamini tekitama jalutamiseks hetki.

Minu telefoni esikaamera teeb justkui veealuseid kaardeid, sest pilt on nii udune, et palju arusaadavat ei erista, seepärast mässan selle telefoni pööramisega. Aga nagu te aru olete saanud ma hetkel video ja pildi kvaliteedile ei rõhu. Varsti võtan selle poole ka käsile 🙂 Nagu öeldakse – parem Hilja kui Salme eks 😛 

Kaks piikkkkkaaaaaa päeva

28.05 alustasin küülikutele uue aia ehitamist.

31.05 lõpetasin saagimise, kruvimise, värvimise ja ingede külge panemisega ja saingi sellise aia valmis 🙂

31.05 kell 15.35 läksin Jessicale ja Pille-Riinule Tusti bussile vastu. Ahto oli jällegi ju Padisel võistlustel sepaks ja meie pidime siin Arujaagul naisteväega hakkma saama.

31.05 kell 16.30 olid meil Jessicaga hobused valmis ja hakkasime Uusna poole ratsutama. Pille-Riin jäi Annega koju. Ats ja Anete kõndisid lasteaiast külamajja kasvataja käekõrval. Selline elukorraldus on tegelikult päris kummaline, aga meil on nii armas kogukond. Ükskord näiteks juhtus, et ma käisin lambaid pügamas ja hobust toomas ning ei oleks lasteaeda õigeks ajaks jõudnud. Helistasin siis armsale Viivikale, kes on rühmakaaslase ema ja ta võttis lapsed tunnikeseks enda hoolde.

31.05 kell 17.30 – 19.30 olime Uusna külamaja juures ja sõidutasime lapsi.

31.05 kell 19.30 alustasime tagasiteed koju. Niimoodi…

31.05 kell 20.30 olime kodus tagasi. 

31.05 kell 22.30 lõpetasin lastele unejutu lugemise ja hakkasin hommikuseks Tallinnasse sõiduks asju kokku pakkima.

01.06 kell 00.30 läksin magama 🙂

01.06 kell 4.45 helises mul äratus, tõusin üles, jõin kohvi ja hakkasin loomi auto peale laadima. Kell 5.50 ajasin Pille-Riinu ka üles, võtsime väikse ampsu, panime poni treikusse ja kell 6.15 alustasime sõitu. Lapsed jäid tunnikeseks üksi koju magama (Ahto oli endiselt ära), seniks kuni tuli Rutt kell 7.30 ja ajas lapsed lasteaia tarvis üles, viis nad kohale ka (Anne lasteaeda ei läinud, tema viidi Ruti ema juurde).

01.06 kell 10.00 – 12.00 tutvustasime lasteaias loomi  http://www.hobumees.ee/kaisime-tallinnas-sitsi-lasteaias/

01.06 kell 13.00 olime Järvevana teel liikluses. Mulle üldse ei meeldi Tallinnas liigelda, eriti treileriga. Niiiii ütlemata äge, et tänapäeval on telefonis sellised rakendused, mis minusugused tumma-ummad ka Tallinnas igale poole kohale viivad. Jõudsin oma higise palgega ja värisevate jalgadega ainult korraks märgata, et sõitsime Kristiine keskusest mööda. 

01.06 kell 15.30 olime kodus. Anne saime ka Ruti ema juurest rõõmsasti kätte. Kodus oli jällegi tööde jaotus. Pille-Riin tegeles Annega ja mina loomadega. Kella 17ks olime valmis, et teistele lasteaeda järgi minna ja sealt edasi Hanasapäevasid külastada.

Pildil on minu õelaps, täpselt aasta vanune Heleene, kes oma emmega koos ühes tantsus kaasa lõi 🙂

01.06 kell 21.05 jõudsime koju ja kell 23.00 oli lõpuks majas vaikus ning sain oma peagi padjale panna.

 

Oma küla värk

Meie naaberkülas, milles asub laste lasteaed ja vahva Uusna külamaja toimus 31. mai laste lasteaia lõpetamine ja Lastekaitse päeva tähistamine.

Meie kõndisime sinna ka hobustega kohale.

Lastele tehti näomaalinguid ja ka rong oli kohal.

Käisime Tallinnas Sitsi lasteaias

Meil oli väga armas aeg eile Tallinnas Sitsi lasteaias. Olenemata sellest, et kõigi kaheksa rühma lapsed ja kasvatajad rääkisid kahe erndiga vene keelt.

Kõik loomad olid tublid. Piri käis poni kõrval peaaegu esimesed tund aega. Poni tegi tööd nagu vana mees. Ei virisenud kordagi 🙂 kõndis rahulikult need umbes 100 ringi. 

Seekordne külastus toimus ilma vanemate osaluseta. Lapsed olid seetõttu väga vaoshoitud ja tublid. Käisid loomade alas ja ratsutamas rühmade kaupa.  Väga hästi leidis seekord kasutust ka viktoriinitahvel.

Järgmise külastuseni siis 🙂

Aiajuttu

Kirjutan, mis me sellel kevadel aiatöödest teinud oleme. Eks tegelikult on kõik tavapärased toimetused, aga aiapidamise osa on meil pidevas arengus 🙂

Kui me Arujaagule tulime, kasvas siin ainult hein ja kaks nooremat ja kolm vana õunapuud. Siin ei olnud enam alles vanasid põlispuid, ei olnud õunaaeda ega ka mingit märki marjapõõsastest ega aiamaast. Hakkasime kõigega otasast pihta. Aiamaa tegime kohe esimesel aastal, seal on meil olnud kartulid, porgandid, sibulad ja veel üht teist. Kündmised, kultiveerimised ja kartulipanekud aitab oma traktoriga ära teha kohalik talumees. Eelmisel aastal tegin peenravaibaga aiamaa ühte külge ka maasikapeenra. Sellel aastal on maasikataimed suuremad ja juba praegu täies õies. Katsetame varianti, et panin punaseks värvitud kivid taimede vahele, lootuses, et linnud neid maasikate pähe nokkima hakkavad. Hiljem kui päris marjad valmis on, on lindudel nokad valusaks toksitud ja jätavad maasikad meile.

Kõrvitsakasti tegin ka tegelikult juba eelmisel aastal, aga lisasin sellel kevadel uut sõnnikut juurde ennem kui seemned panin. 

 

Viljapuu aia ligi 20ne õuna, pirni, ploomi ja kirsipuuga rajasime ka eelmisel aastal, aga kohe suvel tulid mahkurid ja koid ja võib olla ka õielõikajad siia maiustama. Sellel aastal tahtis Ahto neid kindlasti tõrjuda. Saime kull õigel ajal jaole ehk panime fermoonpuunised puudele ennem õitsemist, aga mul oli aianduspoodi minnes juba rahakott suhteliselt tuhi, sain osta puunised ainult õuna ja ploomi mahkurile ja võrgendkoile. Kui puid on palju ja tahaks igale puu liigile iga kahjuri vastu puunist, siis meie puhul oleks see olnud pea sajaeurone laks. Eks paistab, mis sellel suvel puudel toimuma hakkab.  Tana hommikul võttis Ahto peoga meie ainsa aprikoosi puu pealt lehetaisid. Uhesõnaga, peaks veel pritsima ka millagagi neid puid.  Loodame, et lõpuks ikka rõõmu puuviljadest rohkem on kui tuli nende kahjurite tõrjest. Pildil on fermoonpuunis õunamahkurile.

Eelmisel aaastal istutatud vaarikad saavad omale järjest multši alla.

Naitan ka meie roosipeenart, mis samuti multši all on. Mulle meeldib iseenesest aiandus ja istutamine ja lilled, aga rohimine ei meeldi. See on nii ajamahukas ja mõttetu töö, selleparast on igas võimalikus kohas multš. Roosipeenras, millest kahjuks jallegi talvel mõned taimed valja laksid, ilutsevad vanavanaema Anne saadetud tuulikud ja paikeselambid. Tulbid peaks juba ara lõikama vist, aga pole veel jõudnud.

Kui õnnestub ja tundub mõistlik, siis ma tahaksin juba sellel aastal proovida ara lambavilla multši. Villa on kogunenud juba paris palju. Tuleb ainult valja mõelda millistele taimedele ja kuhu see sobiks.

Kui keegi lugejatest on juba katsetanud villamultši, siis jagage lahkelt kogemusi 🙂

Tegin isikliku rekordi

Käisin eile lambaid pügamas.  Mind ootas 10 kihnu lammast, tegelikult oli neid isegi 15, aga selles olin ma üsna kindel, et nii palju ma järjest pügada ei jaksa. Eesmärk jäigi siis pügada 10.  Kihnu lambad on selles mõttes “toredad,” et nad on ninaotsast, sõrgadeni ja sealt kuni tagumiku auguni karvased.  Teiseks on neil sarved, mis teeb pea viisakaks pügamise üsna keeruliseks. Kolmandaks on neil mõnikord tilbad, mõnikord üks, mõnikord kaks. Need on nii ime pisikesed, et kui mul muidu oli lammas ilma sisselõigeteta, siis tilbad tulid lopuks ikka maha. Püüdsin küll masina seal koha peal kõrgemale tõsta, aga see ei aidanud ja ennem neid karvade seest leida ka ei õnnestunud.

Kokkuvõtteks pugasin 10 lammast nelja tunniga. See on tegelikult ilmatumalt pikk aeg kumne lamba pugamiseks, aga minu selja lihased olid siiani kannatanud pugada kaheksa lammast jarjest. 

Kutsuge mind pugama, siis saan trenni teha ja ehk juba aasta parast pugan rahulikult 30 lammast jarjest 🙂

Tahtsin oma higisest, mustast näost ja kakastest kätest pilti ka teha, aga läks meelest. Teine kord siis 🙂