Sellesuvine puhkus

Meie pere pole suurem puhkuse ekspert. Praktikat on väga vähe. Aga me püüame igal aastal Saaremaalgi ära käia. Sellel aastal oli kindel plaan, et kui Avatud talude päeva üle elame, siis sõidamegi Saaremaale. Ahtol oli nii või naa juuli kuu lõpus jällegi tööring sinna kanti. Kui aeg sinnamaale jõudis ja Ahto meid juba saarel ootas, lõin veel korra kahtlemagi, kas ikka viitsin lastega talle järele sõita. Lõpuks võtsime ennast kokku, pakkisime kodinad ja hakkasime minema. Minu vennas Joosep oli hea meelega nõus maja valvama ja loomi toimetama. Teiseks ootsaid meid Saaremaal Borderkolli kutsikad, kelle seast ühe endale välja pidime valima. Meiega oli puhkusel kaasas ka armas sõber Eliisabeth, keda me muidu nii harva näeme.

Me startisime Saaremaa poole 1. augustil. Ilm oli palav ja teada oli, et palavaks see ka jääb. Otsustasime, et kõige pealt läheme Pärnusse, sööme lõunat ja ostame lastele ujumiseks midagi vahvat. Läksimegi Hessi sööma, tore oli see, et lasteeinega sai kaasa liiva ja vee sees mängimise varustust, mida olime samuti plaaninud osta 🙂

Pika otsimise peale leidsime Kaubamajaka Koduekstrast ühe täispuhutava vee mänguasja ja läksime Valgeranda mõnulema. Alguses plaanisime kohe Saaremaale Sõrve kanti sõita, et seal rannaliiva nautida, aga hommikul helistas minu ema, et oli uudiseid näinud. Tuli  hoiatatus just Saaremaa lõuna- ja läänerandades vohava sinvetika eest. Lugesime veel ennem minekut artikleid sinivetika kohta, et oskaks vajadusel ära tunda ja otsustasimegi Valgeranna kasuks. Laste põhiline soov puhkusel oligi randa minek.

Vedelesime Valgerannas mitu tundi. Seitsme paiku hakkasime lõpuks Virtsu poole sõitma, sest ööbimiskoht Saaremaal asus Kuressaarest edasi. Ööhakul jõudsime kohale, ütlesime Ahtole tere, panime telgi püsti ja kobisime magama.

Hommikul vaatasime ja valisime kutsikaid. Suutsime lõpuks ühe ikka välja valida. Pesakond oli parasjagu neli nädalat vana ja väga suuri erinevusi kutsikate käitumises veel näha ei olnud. Paari nädala pärast teen kindlasti ühe eraldi postituse kutsikast ka. Praegu ei lisa siia isegi mitte piti 🙂

Pärast kutsikate tralli läksime Karujärve ujuma. Super mõnus koht, soovitan soojalt.

Seal sai suure portsu head friikartulit ja maitsva hotdogi ka soovikorral osta. Kasutasime seda võimalust päris mitu korda.

Ahto pidi samal ajal veel tööd tegema. Saime temaga pärast ujumist kokku Asva Viikngite külas. Ahtol olid seal tutvused sees, selle pärast oskasime sinna minna. JULGEN SOOVITADA. https://vikingvillage.ee/

Väiksematele lastele oli seal kiikude ja karussellida ala, liivakast oli ka kohe kohe valmimas. Samuti oli seal põnev looma- ja linnupark hobuste, minilammaste, kitsede, paabulindude, tuvide, jäneste ja erinevate kanadega.

Suurematele lastele ja miks mitte ka julgematele täiskasvanutele oli ehitatud võimas seikluspark pika laskumisrajaga. Meie seltskonda esindasid seal Eliisabeth ja Ats. Uskumatu oli näha kui julge Ats oli ja ka kõige kõrgematele radadele seiklema läks.

Ainult lõpulaskumisel tuli korraks hirm nahka, poetas paar pisarat ja ei tahtnud alguses üldse laskuma minna. Õnneks sai hirmust ikka üle.

Õhtuks läksime Tihuse Hobuturismitallu  http://www.tihuse.ee/.

Hetkel töötab seal minu väga armas sõber Kaia, aga kunagi, peaaegu kümme aastat tagasi, töötasin ka ise seal ratsagiidina ja noorte hobuste ratsastajana. Seal saime ka Ahtoga tuttavaks 🙂 Sinna on alati nii hea külla minna, soe tunne ja hästi palju kauneid mälestusi. Ajasime peremehe  ja Kaiaga hilisööni juttu ja ööbisime mõnusas aidamajakeses.

Pilti tegime talu eelmise peahoone ees. Nüüd on neil uus peamaja majutustubade ja Muinaskultuuri kohvikuga. 

Kui olime voodirided ja lapsed kokku pakkinud, asusimegi juba koduteele.

Üks praamipilt ka.

Lõunapausi tegime ühe Ahto kliendi talli kõrval, sest Ahtol oli sellelgi päeval vaja mõnele hobusele raud alla lüüa.

Vaatasime natuke hobuseid ja uut uhket Massu talli ning sõitsime jälle tükk maad Viljandile lähemale. Otsustasime ujuma minna Kilingi-Nõmme järve äärde. kus on möödunud minu lapsepõlve ühed ilusamad hetked. Sõitsime mööda minu vanaema ja vanaisa majast, kus praegu on meie sugulaste suvekodu ja uudistasime niisama seda armsat linnakest. Valisime väga õigesti, sest vesi oli soe ja puhas, vaade lummav, mugavuste poolest oli olemas käimla ja riituskabiin.

Koju jõudsime õhtul seitsmeks. Pärast mitut päeva saiakesi tuli hirmus tahtmine midagi head süüa. Valisime seekord toidu Beti menüüst. Tegelikult kujunes nii, et Beti pidi üksipäini selle toidu valmis ka tegema, sellal kui mina muud toimetasin. Aga toit ise oli selline: 

Kõigepealt läks pannile mugulsibul, siis sügavkülmast eeltöödeldud ja nüüd kuumas vees leotatud türgi oad, siis pakitäis puhastatud krevette ja lõpuks üks tükeldatud suitsukana koib. Maitseks natuke himaalaja soola. Kogu see möll sai kokku segatud keedetud riisinuudlitega. OIVALINE

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

eighteen − nine =