Täpselt kaks päeva on meie peres elanud Border kolli kutsikas. Panime talle eesnimeks Lota ja perekonna nimeks Lota, kokku siis Lota Lota.
Ahto reisis temaga Saaremaalt koju tervelt kaks päeva, sest pidi vahepeal Virtsus tööd tegema. Nad on omavahel hästi läbi saama hakanud. Õue pissile läheb Lota meelsamini Ahtoga ja Ahto meelest oskab kutsikas talle juba kalligi teha. Tegelikult on mul hea meel, et ühe lapse pissitaminegi rohkem Ahto õlul on 😀
Ta suur sööja ei ole, aga kui keegi kassidest või teine koer juhtmisi julgevad tema toidukausi poole vaadata, on ta päris tige.
Öösiti magab ta meie magamistoas meie voodi ja Anne voodi vahel oma puuris. Pissile pole olnud vaja minna, magab terve öö nagu nott. Esimesel öösel natuke nuuksus alguses, aga kui ma oma käe talle limpsida andsin, rahunes kohe maha. Nüüd teisel öösel ei olnud enam mingit piuksu, läks rahulikult puuri ja magas kuni hommikuni. Hommikul seitsme paiku hakkas vaikselt tegelema oma magamisaluse rebestamisega, aga see on ju täiesti normaalne tema vanuse kohta 😀
Alustan sellest, et tänan veelkord meie suurepärast meeskonda, sest ilma nendeta ei oleks meie juures Avatud talude päeva toimunudki.
Mul on tohutult kahju, et ma üldse ei jõundud meie külastajatega suhelda ja sain aru, et ega Ahto rohkem selleks mahti ei leidnud. Tegelikult käis palju meile tuttavaid inimesi ka, kellega oleks väga tahtnud juttu rääkida. Aga suurem osa rahvast oli siiski meile võõras ja meie neile ka, sellepärast tutvustan nüüd meid. Parem hilja kui mitte kunagi eks.
Meie Ahtoga ja meie lapsed seisame eesreas keskel. Avatud talude päeval võis mind näha esimesel ratsutamise paaristunnil alguses poniga ja siis suure hobusega jalutamas ja ülejäänud aja kokkasin ma köögis kooke. Ahto jooksis mööda õue ringi ja tegi kõike mida parasjagu vaja.
Minu kõrval on minu kallis õde Mari, kes terve pika päeva Anne järele vaatas ja kes tegelikult käis mul siin abiks juba mitu päeva ennem.
Mari kõrval on minu vanaema, kes oli pagaritöökojas üks pirukate meister ja kes samuti siin juba paar päeva varem abis käis.
Ahto kõrval on minu kallis ema, kes põhiliselt oli ka pirukatega ametis, aga pidi olude sunnil jooksma ka igale poole mujale ja tegema kõike muudki. Temagi aitas mind juba ennem mitu päeva erinevate toimetustega ja lapsehoidmisega.
Minu ema kõrval on meie pirukate peakokk Ira, kellega koos ka proovipirukaid sai tehtud ja kellelt see lihapontšikute pisik üldse alguse sai. Lisaks on Ira tulihingeline lambaliha fänn.
Ira selja taga on meie super tubi ja super kena fotograaf Siret. Minu meelest oli see Siretil väga hea mõte pakkuda inimestele perepildi tegemise võimalust. Püüame järgmisel aastal hankida Siretile parema printeri, et ta saaks teile veel kaunemaid perepilte teha ja et te kõik saaksite ikka pildi näppu.
Sireti selja taga on meie sõpruskonna vaieldamatud eliittuvikesed, selle omapärase sõna kõige paremas tähenduses. Rutt jooksis terve päeva nagu segane mööda treppi üles ja alla, sest ennem kui ta pirukate kuhjaga lauani jõudis oli see juba välja müüdud ja ta pidi jooksma uue järele. Joosepi viskasin ma sõna otses mõttes pea ees tundmatusse ja andsin jalutada temale võõrama hobusega. Joosep ei ole üldiselt hobusevõõras, aga selline rahvamass ja suvine parmudega rindapistva ja kuumusest väsinud hobuse käsitlemine oli tema jaoks midagi uut. Hiljem, teise omale tuttava hobusega, sai Joosep suurepäraselt hakkama ja vahepeal pirukate küpsetamisega ka.
Joosepi kõrval on minu suurem vennas Joonas, kes kohalejõudes kohe särgi ära pidi vahetama ja grillmeistriks hakkama. Ribi tuli hea.
Joonase kõrval on tublid hobusetüdrukud Pille-Riin ja Jessica.
Üleval paremal seisavad Marta ja Raahel. Marta oli päeva alguses lastealas valves. Tutvustas lastele jäneseid ja merisigu ja viktoriini tahvlit, päeva teises pooles, kui tohutu rahvamass lakkas ja asemele tuli rohkem tee nautlejaid, hakkas ta köögi vahet jooksma ja teed keetma. Raahel oli peamiselt köögi meeskonnas, aga abistas ka igal pool mujal, ka lastealas.
Meeskonna pildilt on puudu UAZi tiim, Urmas, kes sõna otses mõttes üle nelja tunni jutti karjamaal ringe sõitis ja Inge, kes inimesi vastu võttis ja kopli väravas “uksehoidja” oli.
Taustajõud olid ka, minu isa, kes poes käis ja varumeheks oli ning väike Joosep, kes köögis abistas ja pirukaid õue transportis.
Sama tänulikud nagu me oleme meie suurepärasele meeskonnale oleme me ka suurepärastele külastajatele. Te jätsite meile nii palju ainult positiivset tagasisidet, me oleme väga rõõmsad. See on super tunne kui oled mitu kuud mõelnud ja tegutsenud ühe päeva nimel ja siis läheb kõik nii hästi. Kindlasti pingutame järgmisel aastal vähemalt sama palju ja rohkemgi, et teil oleks ikka hea maale tulla, lamba lihast miskit maitsvat süüa, ratsutada, ilusaid pilte teha ja lihtsalt olemist nautida.
Eks esimene kord midagi teha on alati natuke raske, sest paljut tuleb üllatusena, paljutki ei oska ette mõelda ja arvestada ning palju on pabinat. Me olime ikka kogu meeskonnaga kerges šokis kui kella 10st hakkasidki inimesed tulema ja kolme tunni pärast oli külastajaid käinud juba 700. Meie arvasime, et ühtlaselt käikse kogu päeva ja me jõuame rahulikult pirukaid küpsetada ja suhelda. Püüame olla järgmisel aastal tublimad, et kõik kes soovivad ja tipptunnil kohal on saaksid ikka suu matsuma.
Ma tõeliselt üllatusin, et pered tulidki siia aega veetma, nautima, selline tunne oli, nagu aeg oleks peatunud. Kõigil oli aega, keegi ei kiirustanud siia ja siis siit ära. Ma pakuks, et keskmiselt oldi siin üle tunni aja. Oeh.
Ainuüksi selliste külastajate ja sellise meeskonna pärast ma juba teeksin seda kõike uuesti. Muudaksin ainult seda, et meil jääks ikkagi aega suhelda, mis ongi ju üks selle päeva mõte.
